Digitaliseerimine ja uued tehnoloogiad pakuvad tervishoius lahendusi mitmetele probleemidele, kuid võivad ka ise kujutada takistust või tõrget nende kasutajate jaoks.
Ville Väärälä, Fujitsu Finland tervisetehnoloogiate valdkonna juht, esines 11. mail 2023 Ülemiste City Future Forumi EduFest´il ettekandega “Improving Health Satisfaction with New Technology Terends“.
Järgnev artikkel toob selle ettekande sisu Sinuni kirjalikus vormis.
Tehnoloogiad ei tööta paraku alati nii, nagu nende müümisel lubati ja nagu kasutajad ootavad. Läbipõlemise põhjuseks ei ole ainult personalipuudus või keeruline töövaldkond, vaid ka kasutatavad IT süteemid.
Uute IT lahenduste kasutuselevõtt võib samuti olla frustreeriv ja mõnikord näitab praktika, et need ei tööta nii, nagu kasutajad tegelikult sooviksid. Seega IT ja tehnoloogia võivad paraku ise osutuda probleemiks.
Samas on hulk näited, kus uued tehnoloogiad juba suudavad kitsaskohtadele häid lahendusi pakkuda.
- Raporteerimine, andmete kogumine.
Oleme tervishoiu digitaliseerimise teekonnal juba üle 10 aasta, kuid andmete sisestamine võtab tohutult meedikute aega. NLP (Natural Language Processing) ja RPA (Robotic Process Automation) saavad kaasa aidata automatiseeritud raportite loomisel.
- Kvaliteetsemad raviotsused.
Soovime tehnoloogialt tuge õigete otsuste tegemisel. Hea näide on tehisintellekti (AI) buum, millest tuleks väärtuslik osa kasutusele võtta, samas piirangutega arvestades.
- Kasutajaliideste ja muude lahenduste loomine low-code ja no-code tarkvaraarenduse abil.
Varem olid rollid selgelt eraldatud: ühed oskasid tarkvara arendada, teised tundsid valdkonda ja selle vajadusi. Nüüd võivad valdkonna spetsialistid ise olla arendajad ja luua endale sobivaid töövahendeid, ilma et peaksid tundma programmeerimist.
- Asjade internet ja kantavad seadmed (wearables).
Isiklikuks tarbeks kasutatavad seadmed, näiteks kellad, on laialt levinud, aga professionaalses tervishoius on see võimalus veel peaaegu kasutamata. Selle järele on aga terav vajadus, et patsientide seisundit oleks võimalik efektiivselt jälgida.
- Robootika tervishoiutöötajate eneste tervise säästmiseks.
Mõned head näited on juba igapäevaelus kasutusel. Üks neist on Exoskeleton seade Cobot, mis toetab füüsiliselt rasket tööd tegevate hooldajate õiget kehaasendit ja hoiab ära tervisekahjustusi hilisemas eas.
Haiglates ja tervishoius üldisemalt kogutakse tohutul hulgal andmeid – patsiendiinfot.
Selle kasutamine on stressirohke. Hinnanguliselt 1/3 tervishoiutöötajate tööajast kulub erinevatele IT süsteemidele, mis ei suhtle üksteisega. Vaja on selliseid töövahendeid, mis võimaldavad meedikutel keskenduda olulisele ja mis toetavad otsuste tegmist. AI ja reeglipõhine otsustamine on siin abiks, sest need aitavad analüüsida suuri andmehulkasid.
Üks näide otsuste tegemist toetavast reeglitel põhinevast tehnoloogiast on EBMEDS (Evidence-Based Medicine Electronic Decision Support).
See on raviotsuste tegemist toetav süsteem, mis ühendab patsiendi andmed uusima meditsiinilise teabega ja pakub meedikule iga patsiendi kohaseid juhiseid.
Käesoleva aasta aprillikuus avaldatud uuringu tulemustest selgus, et AI roboti poolt antud vastuseid tervist puudutavatele küsimustele hinnti paremaks kui meedikute vastuseid.
Uuringus vaadeldi 195 juhuslikku küsimust, mida inimesed olid tervise kohta sotsiaalmeedia foorumites küsinud. Neile küsimustele lasti vastata tehisintellekti robotil ja võrreldi vastuseid arstide poolt antud vastustega.
Grupp litsentseeritud ja kvalifitseeritud meedikuid võrdles neid vastuseid jahinda juturoboti vastuseid oluliselt kõrgemalt nii sisulise kvaliteedi kui empaatilisuse poolest.
Ka on tehtud katset, kuidas ChatjGPT-4 saab hakkama eksamiga, mis on vajalik USAs arsti litsentsi saamiseks. Selgus, et robot vastas üle 90% küsimustele õigesti. Ta suudab haigusi diagnoosida paremini, kui paljud arstid, ning teeb seda ülikiiresti.
Palju aega kulub tervishoiutöös sellele, et mingeid tegevusi korraldada ja koordineerida.
Näiteks vastuvõttude kokkuleppimine, töö korraldamine jms. Aga seda ei tarvitseks teha inimesed.
RPA (Robotic Process Automation) robot, millele on töövoog ette kirjeldatud, suudab vastuvõtuaegu kokku leppida paremini ja efektiivsemalt ning võtta arvesse ka patsiendi sümptomeid, arvatavat diagnoosi, arsti saadavust, asukohta jms. See suurendaks tõenäoliselt ka patsientide rahulolu.
Teine laialdane kasutusala on tarkvararoboti liitmine telemeditsiini teenustesse, et teha on-line läbivaatusi ja toetada arste diagnoosimisel.
Globaliseerumise oludes suhtleme aina enam inimestega, kes räägivad erinevates keeltes. Tööjõu nappuse tõttu soovime näiteks Soomes kasutada meditsiiniõdesid, kes ei oska Soome keelt.
Selle probleemi lahendamiseks on tehnoloogia juba olemas – Real Time Translator ja NLP (Natural Language Processing). Nende arendamisel on suur töö on ära tehtud riistvara poolel, nüüd on rohkem vaja edasi arendada tarkvara poolt.
Tavamõtteviis on, et raviprotseduure saab teha vaid haiglas või muus meditsiiniasutuses. Kuid see ei tarvitse nii olla.
Näiteks on Helsingi ülikool on loonud protsessi, mis võimaldab dialüüsi (neerupuudulikkusega patsiendi vere puhastamist) teha patsiendi kodus. Dialüüsi vajadus ei kao, seda tuleb teha kogu elu. Seni pidi patsient regulaarselt käima haiglas protseduuril, mis oli väga aeganõudev ja vajas kõigi oma tegevuste täpset planeerimist.
Kodus tehtav protseduur on 2 korda odavam haiglas tehtavast, kuid veelgi olulisem on patsientide ja õdede kokkuhoitud aeg. Tehnoloogia ei ole keerukas ja seisneb erinevate tehnoloogiate kombineerimises ühtseks, mitmest sammust koosnevaks patsienditeekonnaks. See sisaldab ka info jagamist perekonnaga, sest see haigus mõjutab kogu peret.
Vananevas ühiskonnas ei ole meil raviteenuste pakkumiseks piisavalt ressursse, seetõttu on vaja tegeleda ennetusega ja leida võimalused patsientide ravimiseks väljaspool haiglat. Selleks on vaja õigeid tööriistu.
Toome paralleeli teisest valdkonnast: liftide tootmise ja hoolduse ettevõte Kone jälgib pidevalt liftide tööd, sest nad müüvad “inimeste liigutamise” lahendust. Nad teevad väga palju ennetavat hooldust – mingi töö tegemise käigu tehakse ühtlasi korda ka kõik muu.
Kas seda saaks üle kanda patsiendi haiglakülastusele – teha korraga kõik korda, et patsient saaks edasi tegutseda? Selle asemel optimeerime tervishoius vaid osaliselt ja käsitleme iga “riket” eraldiseisvalt.
Tõhusaks ennetuseks on vaja erinevad monitoorimise võimalused – sensorid ja andurid – liita terviseteenustega, et tuvastada inimeste seisundi muutusi.
Low-code ja no-code lähenemine võimaldab tervisevaldkonna spetsialistidel endil luua sobivaid kasutajaliideseid ja muid töövahendeid ilma arendajate abi kasutamata.
Selle juures ei ole vaja programmeerimisoskust ja rakendusi saab luua visuaalsel töölaual. Aja kokkuhoid on tohutu – räägime vaid tundidest võrreldes nädalate või kuudega, mis varem kulutada tuli. Ära jääb detailsete nõuete ja vajaduste kirjeldamine arendajatele, kes ei tunne valdkonna töö sisu ja teostavad ülesande täht-tähelt etteantud dokumendi järg.
Inimeste üldine mõtteviis peab muutuma passiivsest raviteenuse objektist vastutustundlikuks subjektiks, kes ise hoolitseb haiguste ennetamise eest. Seepärast on patsientidega vaja infot jagada ning näidata, kuidas nad saavad enese eest hoolitseda ja oma tervist parandada.
Tähelepanuväärne on ühe arsti tõdemus, et õige vastus küsimusele, milline on sinu lähim tervishoiuasutus, on: see on su lähim toidupood.
Digitaalsed tehnoloogiad pakuvad tervishoius tohutult võimalusi. Samas tuleb meeles pidada ja arvestada piirangutega.
Näiteks AI ei ole andnud Hippokratese vannet ja ei tarvitse osata arvestada eetilisi kaalutlusi.
Tehnoloogial puudub empaatia ja see ei ole võimeline arvesse võtma sellist informatsiooni, mis ei sisaldu mingis tema kasutuses olevas andmekogus. See on suurim väljakutse tehnoloogia laialdasel kasutamisel ühiskonnas.
Kuidas saame kindlustada, et tehtavad investeeringud annavad oodatud tulemuse? Näiteks otsustas ühe suure haigla juhtkond, et õed ei mõõda enam patsientide vererõhku, sest seda saavad patsiendid ise teha ja neil on olemas selleks vajalik seade. Seda ajendas soov õdede aega säästa. Kui aga õdedelt küsiti, mis tegelikult toimub, kui patsient tuleb vererõhku mõõtma, siis selgus, et küsitakse: “Kuidas sul läheb? Kuidas sa end tunned?” Neid küsimusi, mis näitavad inimlikku hoolimist, ei saa tehnoloogia asendada. Võibolla vajab see inimene või tema pere tuge mingis muus aspektis.
Kuid kuna meil ei ole tervishoius piisavalt töötajaid, oleme sunnitud kasutama uusi digitaalseid tehnoloogiaid. Samuti on olemas hulk toetavaid ja õpetavaid tööriistu – näiteks digitaalne mentor, kes oskab küsimustele vastata andmetele tuginedes.
Inimeste vajadused on erinevad, kuid me tahame, et kõigi jaoks oleks üks lihtne lahendus. Oleme harjunud selliseid lahedusi peale suruma. Kuid kas oleks võimalik, et erinevate inimeste ja erinevate organisatsioonide jaoks on erinevad lahendused?
Alati tuleb fookuses hoida kasutajaid ning mitte teha otsuseid ilma nendeta.