Kas jääda oma lemmikspordiala juurde või proovida pidevalt uusi? Kristi Leping jõuab kõike!

Ilm on ilus ning fujitsukad võtavad aktiivselt osa mais alanud „Liigume koos“ kampaaniast. Mis paneb fujitsukaid liikuma ning kuidas see aitab neil oma tööd hästi teha? Otsustasime järele uurida.

Meie kasutajakonto haldamise spetsialist Kristi Leping on spordilemb, kes pole jätnud oma esimest armastust – juba 10 aastat on ta olnud Tartu Rattaralli stardis, kuid julgeb pidevalt katsetada uusi ja põnevaid alasid. Mitmekülgsed hobid on lisanud Kristi päevadesse põnevaid väljakutseid ning hoidnud keha ja vaimu alati värskena. Kristi räägib oma tegemistest õhinaga, mis innustab endagi trenniriideid välja otsima ning end mõnel spordiüritusel proovile panema.

Tegelen paljude erinevate spordialadega – jooksen, sõidan rattaga ja suusatan. Mul on alati olnud soov erinevaid alasid katsetada. Vaid nii saab aru, kas ala sobib ja kas tasub tõsisemalt tegeleda või ei.

Novembri lõpust alates käin tennisetrennis. Tennis on minu jaoks uus ja huvitav ala, millega olen soovinud tegeleda teismelise east peale ja mida ka jälgin alati, kui võimalik.

Möödunud nädalavahetusel osalesin oma 10. Tartu Rattarallil. See on üldse kõige esimene võistlus, millest osa võtsin. Aasta oli siis 2009. Sealt saigi spordipisik alguse ja muud võistlused on tasapisi juurde tulnud. Ja võib naljaga pooleks öelda, et isegi Eesti president tuli minu juubelivõistluseks kohale.

Eesti president Kersti Kaljulaid oma esimesel Tartu Rattarallil. Kristile oli see aga juba kümnes.

Jah, ikka ja väga hea meelega – olgu see siis Sinilillejooks, Heateo jooks või Vana-aasta maraton, kus osalustasu läheb kas täielikult või osaliselt heategevuseks.

Peale selle, et ma ise spordin, osalen aktiivse vabatahtlikuna ka spordivõistluste läbiviimisel, kuna soovin midagi spordile ka tagasi anda. Spordivõistlusel osaledes on imetore, kui keegi sulle joogitopsi ulatab, on raja märkinud, annab sulle stardimaterjalid või annab lõpetades medali. Vabatahtlikuna saan seda kõike omalt poolt teistele sportlastele pakkuda.

Kui esimest korda Ironmanil finišialas vabatahtlik olin ja nägin neid rahulolevaid nägusid finišisse tulemas, siis olin kindel – selle asja tahan mina ka läbi teha. Mõeldud-tehtud. Novembris hakkasin vaikselt treenima ja augustis oligi võistlus tehtud vaatamata sellele, et ujumine pole minu lemmikala. Üllatusena võitsin Eesti meistrivõistluste vanuseklassi pronksmedali poolpikas triatlonis.

Ma käin tihti ka spordivõistlusi vaatamas – korvpall ja kergejõustik on minu erilised lemmikud. Portugalis käies õnnestus mul vaadata tippjalgpalli. 40000-pealise publiku hulgas Lissaboni Sportingu ja Londoni Arsenali mängu vaadata oli super elamus! Tipptennist pole veel vaatama jõudnud, aga see on mu soovide nimekirja kõrgel kohal.

Ka reisidel üritan ma olla aktiivne, tihti käin pigem jala, et näha rohkem. Ja kui ma parasjagu ei liigu, siis näiteks heegeldan ja koon, käin kontsertidel, kinos ja teatris, loen raamatuid (viimase poole aasta raamatud on olnud Kaia Kanepi, Petter Northugi ja Rafael Nadali elulooraamatud).

Fujitsu kolleegidega Otepää Ironmanil vabatahtlikena

Minu puhul sõltub palju sellest, milline ilm õues on. Kui on vihmane ja tuuline, siis pole mind lihtne õue saada. Talvel pakasega võin kaks päeva toas istuda ja kududa või lugeda.

Mine rattaga sõitma väiksematele kõrvalteedele, kus sa pole varem käinud. Tõeliselt äge on avastada suuri täies õites õunapuuaedu, tunda sirelite lõhna ja näha loodust muutumas.

Ka erinevad matkarajad pakuvad toredaid elamusi. Mulle meeldib sageli käia Taevaskojas. Samuti olen käinud Meenikunno rabas matkamas nii 30. detsembril kui 30. juulil. Tavaline jalutamine ja looduse nautimine toob kergelt soovitatud 10000 sammu täis.

Ka tõukerattasõitu võib proovida. Endale tundus huvitav, kutsuti kohe võistlustele ja läksingi. Esimesed kilomeetrid läksid harjumiseks, aga sain hakkama ja Pühajärve kuppelmaastikul sõita oli väga äge – kiirematel laskumistel näitas kell kiirust üle 43km/h. Talvel proovisin tõukekelguga sõita ja seegi oli tore kogemus. Kes võistlustest lugu ei pea, võib rahulikumad matkad ette võtta, neid korraldatakse erinevate raskustasemetega.

Suvel võib kas nädalavahetuseks või puhkuse ajal päevaks-paariks minna mõnele Eesti väikesaarele. Endal on kogemus Kihnuga, kus sai kahe päevaga saar rattaga risti ja põiki läbi sõidetud (ja Kihnu Virve maja otsitud). Saar on piisavalt väike, et auto maha jätta ja piisavalt suur, et jalgsi liikumise asemel ratas valida. Sööge kohalikku kalasuppi ja nautige ilma ja saart!

Kihnu saart avastamas

Möödunud suvel läksime kolleegiga Alutaguse kõnni- ja matkamaratonile. Kui jooksumaratoni ajal lobisemine kõne alla ei tule, siis kõnnimaratonil sai samal ajal nii lobiseda, loodust nautida kui ka liikuda. Super kombinatsioon! Valida sai seal 10, 21 ja 42km distantsi vahel vastavalt oma treenituse tasemele. Samuti käisime kolleegiga Haanjas iga aasta 25. detsembril korraldataval matkal vallutamas Eesti 20 kõrgemat tippu. Ka see oli tõeliselt tore ja omamoodi elamus.

Kui on võimalus aias toimetada, siis ka see annab hea füüsilise koormuse ilma, et pingutust märkaksid. Tean omast käest, et kui kolm päeva peenart kaevata, siis saab päris korralikud musklid. Ka kasvuhoone kastmine on omamoodi trenn. Olengi nüüd ca aasta saanud maaelu elada ja aias toimetamine võtab palju aega ja hoiab mind aktiivsena. Päris trennideks tuleb juba hakata aega otsima.

Istuva töö tegijatele soovitan panna istumisasend paika. Ise üritan mitu korda päevas ennast venitada ja sirutada ja lisaks jälgida, et joon ca liitri vett. Kuna istuva töö tõttu ei saa palju liikuda, siis olen nüüd viimase poole aasta jooksul hakanud käima trepist nii palju kui võimalik. Tasku kontori treppide astmed on päris ebamugava kõrgusega ja 2 korda päevas 6 korrust üles minna tõstab pulsi omajagu kõrgele ning on samas väikese trenni eest.

Toitumise osas ma tervislikkust taga ajav pedant ei ole. Kui ikka friikartulite isu peale tuleb, siis neid ma ka söön (õnneks mitte väga tihti). Hommikusööki peaks minu meelest sööma, see annab päevale hea stardi. Argihommikutel söön hommikusöögiks enamasti võileibu või kreeka jogurtit moosiga. Nädalavahetusel söön kas putru või pannkooke, aga vahel ka muna ja peekonit.

Tööl on mul iga päev kell 11 ajal kommipaus. Jah, tõesti, söön peotäie kummikomme ja pähkleid šokolaadis ja mu sahtel on alati komme ning šokolaadi täis. Pakun magusat ka kolleegidele, kui neil magusaisu peaks peale tulema.

Kristi töölaua sahtel on alati komme ning šokolaadi täis

Kõige raskem ongi tõesti tossude jalga saamine ja uksest välja minemine. Tean seda väga hästi. Tuleb lihtsalt see esimene samm teha ja värskes õhus olemist nautida.

Just nii uskumatult mitmekülgne ja inspireeriv inimene on meie Kristi. Teda vaadates ei tule küll ühtki vabandust pähe, miks mitte liikuda. Eriti veel, kui seda annab ühendada nii paljude põnevate ja meeldivate muude asjadega nagu Eestimaa suvi, toredad kolleegid ja avastamata paigad!

8. mail algas Fujitsu kampaania “Liigume koos”, mille eesmärk on motiveerida kõiki õues sportima ja läbi selle parandada Eestimaa laste liikumisharjumusi.