Eestlasel on kaks head omadust. Ta on tehnofriik ja piisavalt järjepidev. Nii arvab tänase loo persoon Antti, kes on süüdi näiteks selles, et Fujitsu arvutite Nordic klaviatuuril on ka Eesti tähestik. See on vaid üks näide huvitavatest projektidest ja õnnestumistest Antti tööteel. Aastal 2015 kutsuti ta Soome Fujitsu Põhjamaade organisatsiooni andmekeskuste äri kategooriajuhiks. Tänaseks on kogu riistvara pakkumiste tiimi vedamine usaldatud talle.
Aasta oli siis 2005. Töötasin IT Süsteemides suurkliendihalduri ja Compaqi tootejuhina. Fujitsu tööpakkumine tuli mulle üllatusena. Ju siis olin silma jäänud, sest hiljem sain teada, et mul oli taustal paar soovitajat.
Minu esimene ametikoht Fujitsu-Siemens’is oli Eesti turu müügijuht. Olen oma karjääri jooksul erinevaid rolle proovinud, kuid suurem osa on olnud seotud müügiga ja kus tihti on ka IT kuidagi mängus, kuid olen müünud ka näiteks brändijalatseid ja väetist.
Olen õppinud majandusõigust.
Soovitaksin nooremale minale võtta rohkem aega ülikoolile ning olla riskialtim valikute tegemisel. Tagantjärele näeksin end juba siis omandamas kogemusi Eestist väljaspool. Ei saa öelda, et võimalusi ei olnud, ilmselt pelgasin siis mugavustsoonist välja astuda.
Olen oma tööd südamega teinud ja ju on siis mõned õnnestumised ka teistele silma jäänud.
Mul on sellega seoses üks huvitav meenutus ka.
Liitudes oli mul mentoriks inimene, kes oli tolleks hetkeks juba 35 aastat ettevõttes olnud. Mäletan selgelt, kuidas meie esimesel kohtumisel ütles ta, et see töö on kogu eluks. Tema kommentaar hämmastas mind. 35 aasta verstapostini on mul küll veel aega, aga mine tea!
Vastutusvaldkond on lai, kuid minu peamised tööülesanded on seotud Fujitsu Products’ Põhjamaade müügi- ja tehnilise meeskonna ettevalmistusega, et oleksime kliendile hea partner ja tunneksime oma tooteportfelli. Osalen erinevate projektide investeerimiskõlbulikkuse määramisel ning otsustan, missuguseid müüki toetavaid toiminguid me regioonis teeme – olgu need seotud siis edasimüüjatega või üleüldise pildil püsimisega.
Lisaks olen Põhjamaade esindaja juhtrühmas, kelle vastutada on Fujitsu Products’ Euroopa tooteportfelliga seotud strateegiad ning hoolitsen strateegiliste partneritega (nt Vmware, Netapp, Nutanix) suhete hoidmise eest regioonis.
Mind on edasi viinud ausus, kuulamisoskus, mõõdukas optimism ja oskus lahendada probleeme.
Arvan, et ilma laia silmaringita ei ole võimalik heaks spetsialistiks saada, ma ei vastandaks sügavust laiusele.
On olnud huvitav ja mitmekesine. Näiteks olen jõudnud ka Soomes elada ja seal tegelikult algasidki parimad aastad minu tööteel. Ka pere nautis meie Soome-elu täiel rinnal. Tagasi tulles jätsime enda järel ukse ka avatuks.
Mind on siin hoidnud Fujitsu rahvusvaheline ja avatud kogukond. Fujitsus on loodud keskkond enda täiendamiseks, uskumatult hea võimalus teha karjääri ja omandada rahvusvahelisi kogemusi. Need on põhjused, miks silm särab ka täna, kui hommikul arvuti lahti teen.
Kaks asja: hea hands-free ja PostIt. Ma üritan küll PostIt taske tasapisi Trellosse kolida, aga harjumus on visa, eks näis, kuidas see õnnestub.
Olen reserveerinud kolmapäeva hommikul poolteist tundi, et võtta aega õppimisele, see on täna minu jaoks just see õige tempo. Selle ajaga saab kenasti ühe Linkedin Learningu loengu ära vaadata.
Lisaks sellele on igas päevas vaja natuke aega iseendale, nn self-reflecting time, mille käigus saab päevaplaani läbi mõelda või siis päeval juhtunu üle järele mõelda – see on midagi, mida oleksin pidanud juba aastaid tagasi süstemaatiliselt tegema.
Viimased kuulatud loengud on olnud teemadel “Aktiivne kuulamine” ja “Ego ja selle tähtsus juhi rollis”. Soov on vormida endast parem juht ja mentor, natuke on selles süüdi ka Fujitsu StepUp programm.
Ma ei ütleks, et see on uus taipamine, aga viimane aasta on kinnitanud seda, et pere, lähedased ja sõbrad on number üks. Ma usun, et nüüd on kõigil olnud tööalaselt võimalik läbi mõelda, kuidas oma aega veelgi paremini planeerida, et oleks piisavalt aega olulistele inimestele päriselt silma vaadata.
Tunnen puudust vahetust suhtlusest ja koridorijuttudest. Enne pandeemiat veetsin 2-3 päeva nädalas lähetustel. Oli palju esinemisi, osalemisi üritustel ja koosolekuid. Siis tuli paus, mis kestab tänaseni. Ma ei ole enda jaoks veel Teamsi ega Zoomi näol leidnud päris samaväärset, kuid lennujaamast krabatud võileiva ja kohvi olen koduste vahenditega suutnud asendada, või ilmselt hoopis parendada.
Armastan oma kööki ja kokkamist – need on minu stressimaandus. Olen enda jaoks leidnud mere ja loodan, et peagi leian ka sõiduvahendi, et oma värsked kaptenioskused proovile panna. Oma päevased sammud saan täis kahte koera jalutades. Enne laste sündi olime abikaasaga ka aktiivsed golfarid, küll tuleb ka see hobi peagi tagasi.
Kui enne pandeemiat oli mul üsna lihtne reegel, et peale kella seitset enam töökõnesid ei teinud ja meilidele ei vastanud, siis nüüd kodukontoris olles on see päris raske. Aga märgin kalendrisse näiteks kõik söögitegemised – see aitab päeva rütmis hoida. Aeg-ajalt olen ka hilja õhtul töö jaoks olemas, aga õnneks on mul kodus kaks ägedat tütart ja abikaasa, kes minu graafikut timmivad ja teevad mu tööle mõtlemise võimalikult raskeks.
