Leili tööandjateks on piltlikult öeldes kõik Fujitsu Estonias töötavad inimesed. Ta on esimene inimene, kellega töötajad hommikul majja tulles kohtuvad ning tema esmane ja väga oluline ülesanne ongi kõiki hea tuju ja humoorikate tervitustega vastu võtta. Tema vastutusvaldkond algab uksekaartidest ja kontorikaupadest ning lõppeb psühholoogilise nõustamisega. Sinna vahele jääb palju väikseid ja suuri asju, mis Leili jaoks on kõik südameasjad! Kuna maja on suur ja kõik kolleegid ei ole omavahel tuttavad, pöördutakse mure või küsimusega tihti kõigepealt just Leili poole. Kui ta ise aidata ei saa, juhatab ta abivajaja alati õige inimeseni.
Fujitsus alustasin pea 25 aastat tagasi müügisekretärina. Peamiseks müügiartikliks olid 3Com Swichid ja floppy-d. Teadjad ja mäletajad ilmselt muigavad neid termineid kuuldes mõnusalt ning nooremad ei kujuta ettegi, millest jutt käib.
Müüginumbrid olid märkimisväärsed ning garantii toodetele andsin alati naljaga pooleks eluaegse – eks see tähendas, et mida noorem ostja, seda pikem oli garantii. Sel teemal sai palju nalja visatud, keegi ei solvunud, olenemata vanusenumbrist.
Tööd, mida teen täna, olen teinud juba pea 18 aastat. Aeg lendab ruttu, just tänu nendele imelistele inimestele, kelle jaoks püüan alati olemas olla.
See on ilmselt isegi neile, kes mind aastakümneid teavad, päris üllatav. Omandasin Olustveres mesinduse eriala. Kool sai lõpetatud, eriala oli huvitav, aga mesilased osutusid minu jaoks liiga rahumeelseteks.
Kuna ma mesilastega päris ühist keelt ei leidnud, ja see lõpmatult “magus elu” ei olnud see, mida otsisin, vajasin kannapööret. Mõistsin, et oma tööellu soovin põnevaid inimesi ning tagasi vaadates näen, et just suhtlus on minu silma kõik need aastad säravana hoidnud. Tunnen, et olen mitmekülgselt vajalik.
Inimesi. Iseäranis seda, et kõik on isiksused oma eripäradega. Naudin aitamist ja suhtlemist ning inimeste vahetu tänu on minu jaoks parim palk. Samuti on see arendav – iga päev õpetab ka mulle midagi uut. Maailm ja tehnoloogia arenevad, inimesed muutuvad, ja kogemuste pagas aina rikastub. See hoiab vormis ja motivatsiooni kõrgel.
Empaatia, sest probleemid ja inimesed on erinevad – kõiki tuleb osata mõista. Hea suhtlemisoskus ja kindlasti diskreetsus – inimesed usaldavad mind ja seda ei tohi kuritarvitada.
Aga minu töös on veel üks eripära. Mõnes mõttes olen nagu artist. Hea tuju ja huumorimeel on minu rollis väga olulised. Töökohustusi ei saa valida ja probleemide lahendamine võib olla ajakriitiline ja pingeline. Eks see teeb ikka vahel minu meele ka mõruks. Aga hea nali ja huumorimeelega kolleegid aitavad selle vastu alati!
Kui oleks võimalik olla korraga mitmes kohas, kontoris või korrusel, saaksin aidata palju rohkem abivajajaid ja tegeleda ühel ajal mitme lahendamist vajava probleemiga. Jõuaksin märgata rohkem kolleege, kes vajavad mõnd positiivset “süsti”, sooje sõnu või lihtsalt sõbralikku naeratust. Hetkel jääb tihti 8h tööpäevast väheks, et kõigini jõuda ja kõike märgata.
Õpin kogemuste kaudu ja ei karda teha vigu, et siis nendest omakorda õppida. Mind ümbritsevad kolleegid ja noored särtsakad inimesed hoiavad ka mind noorena – õpin neilt iga päev midagi uut ja vajalikku.
Kui eraelust rääkida, siis mul on 2 imetoredat lapselast, kes õpetavad ja hoiavad mind tänapäeva asjadega kursis. Ma ei tunneta mingit põlvkondade erinevust ja leian kiiresti ühise keele mistahes vanuserühma esindajatega, kuid alati on midagi, mida nii eelnevatelt kui ka järgnevatelt põlvedelt õppida. Nii mõistame me teineteist palju paremini.
Käesolev ja möödunud aasta ei ole olnud harjumuspärased, kuid kõik ei ole olnud halb ja negatiivne. Oleme saanud võimaluse ja aja, et vaadata endasse ja süüvida rohkem meid ümbritsevasse maailma.
Olen lugenud tavapärasest rohkem ja veidi teistsugust kirjandust kui seni, osalenud erinevatel veebiseminaridel ja mõtisklenud vaimsetel teemadel.
See aeg on pannud mõtlema, kui haavatav on maailm meie ümber. Kindlasti on muutunud väärtushinnangud. Ükski asi pole iseenesestmõistetav. Rõõmu tuleb tunda igast päevast ja igast väiksest asjast. Midagi ei maksa lükata homsesse, elada tuleb olevikus ja nautida hetke.
Puudust tunnen vahetust suhtlemisest inimestega. Üle veebi oli algul väga harjumatu, aga tänaseks sujub kõik juba päris hästi. See kõik ei ole aga võrreldav näost-näkku kohtumistega.
Aga tore on see, et ka kodus mul ei ole kunagi igav. Minu tööpäeva ei ole võimalik ette ennustada – selle kujundavad mind ümbritsevad toredad inimesed.
