Selles loos toome Sinuni kokkuvõtte ActivateNow 2022 Technology Summit´i tervishoiualasele paneeldiskussioonile järgnenud küsimuste ja vastuste ringist.
[järg] Digitehnoloogiad tuleviku tervishoiu teenistuses - küsimused ja vastused
ActivateNow Technology Summit´i paneeldiskussioon tervise ja hoolekande ekspertidega
19. jaanuaril 2022 toimunud virtuaalkonverentsi tervishoiu teemadele keskendunud paneelsessiooni viis läbi Ajay Chander, Fujitsu Research´i Ameerika üksuse asepresident.
Tema vestluskaaslased olid:
Jukka Lähesmaa, Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi vanemnõunik. Tema töövaldkonda kuulub erinevate sotsiaal- ja tervishoiusektori teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni- ja digitaliseerimistegevuste koordineerimine. See hõlmab ka sotsiaal- ja terviseandmete seadust ning riiklikku tehisintellekti ja robotiseerimise programmi tervise ja heaolu valdkonnas.
Chris Wright, kellel on Šotimaa valitsuses kaks rolli. Ta on digitaalse vaimse tervise riiklik nõunik, keskendudes strateegiale ja poliitika väljatöötamisele digitaaltehnoloogiate kasutamiseks vaimses tervises. Ta on ka Šotimaa digitaalse vaimse tervise programmi riiklik juht, hallates digitaalsete lahenduste ning digiteraapia (nagu arvutipõhine CBT e. kognitiivne käitumuslik teraapia) laiaulatuslikku rakendamist. Samuti tegeleb ta tehisintellekti ja virtuaalreaalsuse kasutamisega innovaatiliste hooldusteenuste loomiseks.
Dr Akihiro Inomata, Fujitsu Researchi Jaapani üksuse juhtiv vanemteadur, kes juhib tervishoiu ja digitaalse transformatsiooni tehnoloogiate uurimist. Tema fookuses on sensorid, masinennustamine ja optimeerimine. Neid tehnoloogiaid on rakendatud kaugseireks isiku tervisekaartide arendamise juures ning haiguste ennetamise edendamise süsteemides kohalike omavalitsuste juures. Akihirol on ka mitmekülgne elukogemus tervishoiuteenuse kasutajana Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias.
Kuidas muutuvad ootused tervishoiule nende hulgas, kes end digitaalses maailmas koduselt tunnevad?
Chris Wright:
Digitaalsete teenuste suhtes on palju uusi ootusi, eriti pandeemia tõttu. Seda just teenuse kättesaadavuse ja valmisoleku osas teenust digitaalselt pakkuda.
Kui varem oli teenuse osutamine näost näkku kohtumise vormis valdav, nüüd küsitakse videokonsultatsioone.
Nii et pilt muutub väga kiirsti võrreldes sellega, mida viimase kahe aasta jooksul pandeemia ajal on pakutud ja mida tuleb tulevikus pakkuda.
Ja ma arvan, et patsientidel on suur ootus, et palju rohkem asju saaks teha oma nutitelefonides, erinevate rakenduste ja kasutajaliideste kaudu. Mõtleme “digitaalse värava” peale, mille kaudu tulevikus teenuseid kasutada, kohtumisi kokku leppida või oma perearstiga suhelda.
Ootused kasvavad peaaegu iga päev.
Kuidas andmetega harjunud, andmerikkas ja andmepõhises teenuste maailmas üles kasvanud inimesed saaksid luua süsteeme, mis võimaldavad neil enda andmeid kasutada paremate tulemuste saavutamiseks oma tervise eest hoolitsemisel?
Jukka Lähesmaa:
See on õppimiskõver. Isikuandmete ja nendel põhinevate digiteenuste kasutamine on meie jaoks ikka veel peaaegu uus. On väga oluline, et me jätkame samm-sammult. Milline on kogu elanikkonna üldine tunne – kui palju suudame selliseid isikuandmeid nendes teenustes ära kasutada? Ja minu isiklik tunne – mis on õige, mis on minu jaoks hea. Ja kus on see piir, kus ma tunnen, et nüüd Suur Vend jälgib mind liiga palju või dikteerib mulle asju. Seega peame edasi minema samm-sammult.
Samm-sammult lisatakse süsteemi üha rohkem andmeid, mis avavad konteksti ja aitavad meil paremini mõista kliente ja nende tervise muutusi. Milliseid andmeallikad on praegu hooldussüsteemides kasutamata, kuid mida oleks teie arvates väga kasulik integreerida?
Jukka Lähesmaa:
Vaatame korraks ajalukku: alates 1960. aastatest oleme kogunud oma riiklikesse andmeregistritesse üsna palju andmeid ja alles mõned aastad tagasi märkasime, et me ei kasuta neid täielikult ära teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuses tervishoiutöötajate, sotsiaaltöötajate ja teiste selliste spetsialistide jaoks.
See oli põhjus, miks kehtestasime 2019. aastal Soomes uue sotsiaal- ja terviseandmete teisese kasutamise seaduse ning asutasime ka uue asutuse, nn. andmelubade asutuse. Selle kaudu saab hankida ligipääsuloa kõigile erinevatele registritele Soomes, mis koondavad sotsiaal- ja terviseandmeid erinevatest organisatsioonidest.
See asutus mitte ainult ei anna luba, vaid kogub ka erinevatelt organisatsioonidelt andmeid, kombineerib neid ning pakub klientidele.
Kindlasti on meil veel päris palju tööd, et andmeid paremini kasutada. Üks suuremaid valdkondi, mille poole vaatame, on isikliku heaolu andmed, näiteks spordikelladest või muudest enesejälgimise seadmetest. Nagu juba mainitud, on meie riiklikus andmepangas kõik patsientide andmed ja peaaegu kõik nende sotsiaalhoolduse kirjed. Nüüd on aga soomlastel oma isikliku heaolu andmed üles laadida samasse riiklikku registrisse, et neid kõikjal kasutada. Ka tervishoiutöötajad võivad hakata selliseid andmeid kasutama. See teema on praegu Soomes tähtis.
Kas andmete integreerimisel parema vaimse tervise saavutamiseks on andmeallikaid, mida praegu hooldussüsteemis ei ole, aga mis oleks kõrge tasuvusega, kui need sinna sisse tuua?
Chris Wright:
Esimene samm on ära kasutada see, mis meil praegu on. Kõik olemasolev tuleb kokku siduda, et mõista patsiendi kogu teekonda.
Kuid ma arvan, et lisaks sellele tuleb mõelda ka elustiili ja keskkonna andmetele ning kõikidele muudele aspektidele, mis võivad vaimset tervist mõjutada. Kuidas neid arvesse võtta ja mõista. Me teame, et näiteks inimeste elutingimuste muutumine võib nende füüsilisele ja vaimsele tervisele väga erinevat mõju avaldada.
Nii et minu vaatenurgast on see üksikisiku jaoks tervikpildi loomine. Kuidas maksimeerida neid andmeid tervishoiu korralduses, et tagada parima võimaliku teenuse pakkumine kõige tõhusamal viisil?
Oleme rääkinud patsiendi ravi- ja hooldusteekonnast. Mida see termin täpsemalt tähendab?
Akihiro Inomata:
Hooldusteekond ei tähista algselt mitte tehnoloogiaid. See tuleb tervishoiu või sotsiaalhoolekande valdkonnast. Kliinilises kontekstis tähendab see patsientide raviplaani, et pakutaks õiget ravi, õigeid protseduure, ohutult ja head tulemusega.
Kuid siin arutame rohkem tehnoloogiate kasutamise üle, et toetada neid raviteekondi, millega arstid praktikas töötavad.
See laieneb ka koduhoolduse või kohaliku piirkondliku hoolduse suunas, mida saab tehnoloogiaga toetada. Patsiendi seisundit saab mõõta sensortehnoloogiate abil ning arstide poolset toetust saab korraldada digitaalselt.
Kui hooldusteekond on tehnoloogiliselt toetatud, saavad inimesed lähitulevikus oma hooldusteekonda ise näha. Teenuseid osutatakse teile nii, nagu määratud, õigel ajal ja õiges kohas.
Kuidas tagada, et erinevad osapooled, kes on harjunud süsteemide senise korraldusega, on valmis edasi liikuma nii mõtteviisi, protsesside kui kultuuri osas digitehnoloogiate kasutamise suunas?
Chris Wright:
Siin on mõned olulised punktid, mida esile tuua.
Ühise eesmärgi nimel töötamine ja ühiselt tulemuse saavutamine on väga oluline.
Omanditunne on ilmselgelt oluline. Ma arvan, et inimesed peavad tundma end kaasatuna ja osalejana teenuse tarnimises aga ka planeerimisprotsessist.
Ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes on inimestel tegelikult vaja paremat arusaamist sellest, mida digitaliseerimine tervishoiu ja hoolekande valdkonnas tegelikult teeb. Ja see arusaamine ei pea olema tehnoloogia enese kohta, vaid tehnoloogiaga kasulikkuse kohta.
Kultuurimuutusi arvestades on võtmetähtsusega inimeste kaasatus. Inimesi kaasates, arendades mõistmist ja selgust digitaliseerimise võimalustest ja kasudest on võimalik kultuurilisi muutusi saavutada.
Milliseid oskusi vajavad hooldajad tulevikus? Kas on vaja oskuste taseme tõstmist arstide ja hooldustöötajate koolitamisel?
Chris Wright:
Uue tehnoloogia kasutamine puudutab tõenäoliselt enim kasutajaliidest – kuidas suhtlete inimestega tehnoloogia kaudu. Meie arendatavad tehnoloogiad on väga intuitiivsed ja vaja eriti palju personali koolitamist. Peaks olema nii, et võtad kätte ja hakkad kasutama.
See on seotud ka kaasamise aspektiga – kuidas suhe patsientidega muutub ja liigub edasi.
Samuti on tähtis riskide maandamine ja mõistmine, kas olukord nõuab näost näkku kohtumist või saab seda hallata digitaalse kanali kaudu.
Arstide suhtlemine digivahenditega on oluline aspekt, näiteks kui kasutada diagnostikatööriistu, et toetada arste otsuste tegemisel.
Ja viimane asi, mis ei pruugi olla seotud oskustega – see on usalduse arendamine arsti ja tehnoloogia enda vahel.
Kuidas hindate tehisintellekti tehnoloogiate küpsust reaalsesse ellu integreerimiseks ja tervishoiusüsteemides kasutamiseks?
Chris Wright:
Kui ma mõtlen meie Šotimaa tervishoiusüsteemile, siis tehisintellekti küpsusaste on väga-väga madal. Me pole tegelikult eriti valmis AI lahenduste tulekuks. Kuid need peavad peatselt oma koha leidma.
Meil on praegu riiklik strateegia, mille pealkirjas sisaldub eetika ja usaldusväärsus, väljendamaks meie suhtumist ja kaalutlusi. Kindlasti on siin usaldusprobleem, millest peame üle saama ja peame ajapikku lihtsalt mõistma nende väärtust meie tervishoiu jaoks.
Jukka Lähesmaa:
Nõustun täielikult Chrisiga, et me oleme AI kasutamisega ikka veel päris alguspunktis. Meil on häid kogemusi AI kasutamisest üsna piiratud eesmärkidel – peamiselt seal, kus vajame palju kiiret arvutamist, näiteks piltide tõlgendamist või tohutu hulga andmete kiiret analüüsi.
Nagu ma varem rääkisin, on loomulik, et me peame edasi minema samm-sammult. Peame muutuvate olukordadega toime tulema ja ei saa alati selles kiired olla.
