On asju, millest palju räägitakse nii visioonikonverentsidel kui tehnoloogiaportaalides kui uutest põnevatest tehnoloogiatest, kuid tegelikkuses kasutatakse neid vähe ja hiljem võidakse hoopis unustada. Neid nimetatakse tehnoloogiamullideks. Kas virtuaalreaalsus võib ka olla tehnoloogiamull või oleme juba sealmaal, et sellest tõesti kasu sünnib ka ettevõtetes?
Kõik, kes on vähemalt kordki kvaliteetset tehisreaalsust kogenud virtuaalprillidega, on sellest võlutud ja tahaksid seda uuesti proovida. Samas tundub, et tehisreaalsuse keskkonna jaoks on pigem mänge tehtud kui tõsiseid töövahendeid. See tunne on tegelikult petlik, sest paljud ei oska oodatagi, kus virtuaalreaalsust tegelikult vaja läheb.
Kui mõned aastad tagasi oli virtuaalreaalsus kallis ja kohmakas, pannes pea kergelt ringi käima ja aheldades paksude kaablite ja prillide külge, siis nüüd on kogu riistvara arenenud kergeks ja lihtsasti kasutatavaks, kuid kõige selle taga on muidugi veel olulisem tarkvaraline lahendus, mis aitab muidu mängulist keskkonda ka töö jaoks kasulikult rakendada.
Lisaks suurtele autotööstuse, kosmose ja lennutööstuse ettevõtetele võib nüüd VR-i kasutada ka väiksemates tehastes, isegi idufirmades ja kontoritööl. Isegi mõne inimesega arhitektuuribüroodes on sellest juba olulist kasu, rääkimata mängutööstusest, meediaettevõtetest, tervishoiust ja turismitööstusest.
Fujitsu tööjaamu saab kasutada juba praegu töös virtuaalreaalsuse rakendustega: näiteks CAD-projekteerimises, arhitektuuris, presentatsioonides ja meelelahutuses. CELSIUSe tööjaamad on piisava võimekusega ja riistvaralise toega täiendavatele graafikanõudmistele, mida virtuaalprillid ja liitreaalsuse lahendused vajavad. Kuna igat kaadrit peab kiiresti otseajas töötlema vastavalt sellele, kuhu virtuaalprillidega kasutaja oma pead pöörab ja vaatab, on vaja üsna suurt arvutusvõimsust.